Ma küll ütlen kõigile, et võtke vabalt ja sa ei saa midagi valesti teha, aga ma ise tundsin ennast kahe esimese lapsega, kellel oli vanusevahet 1,5 aastat, kõige kindlamalt, kui mul oli kindel tegevuskava. Igas vanuseetapis, kus päevaste unede kogus muutus, oli mul eraldi Exceli tabel, millal on ühe või teise lapse uni, söögi ettevalmistamine, söömine, õues käimine. See tagas mulle, et enamasti olid kõik laste vajadused kaetud. Ise olin ilmselt autopiloodi peal, sest ei mäleta, et oleksin tundnud, et mul on raske. Olin välja lülitanud selle mõtte, et peaksin enda jaoks aega leidma ja proovisin lihtsalt ellu jääda ja lapsed tervena hoida.